VANALINNA KELDRID
1990. aastad olid Eestile keerulised. Riik vabanes Nõukogude Liidust, majandus tuli taas üles ehitada, palju oli vaesust, töötust ja kriminaalsust. Ent samamoodi tähendas see kümnend geograafiliste piiride avardumist ning võimalust eksperimenteerida muusikaliste piiridega.
Diskomuusika võidukäigu kõrval tärkas siingi palju väikeseid subkultuure, kes vabanenud muusikamaastikul oma kohta otsisid. Just sellele uuele muusikale pakkusid pinda vanalinna keldrid.
-
Pidu Bel Airis. Foto: erakogu, 1996 Bel Air
Vana-Viru 14Vana-Viru 14
Loe tekstiASUKOHT KAARDILxÜheksakümnendate keskpaik oli suurte muudatuste aeg. Paljut toimuvat võis pidada esmakordseks. Kunagise tuntud Pritsumaja diskoteegi keldrikorrusele aadressil Vana-Viru 14 tekkis 1994. aasta sügisel ootamatult, justkui tühjale kohale väike ööklubi Bel Air, millest kujunes esimene regulaarselt toimiv alternatiivsele klubimuusikale keskendunud koht. Varem toimusid peod juhuslikult eri kohtades, alates 1994. aasta talvest regulaarselt ka kaugel Pirital klubis Piraat, ent kõrvalvoolu eksperimendina vaid kolmapäeviti. Nüüd aga oli olemas koht, kuhu võis minna igal nädalavahetusel (parimatel aegadel kolmel ööl nädalas, neljapäevast laupäevani), et nautida muusikat, mida mujal sai vaid üksikutel pidudel kuulda. Eks selline rutiin tähendas senisele peopublikule mõnes mõttes ka vähem elevust ja ootusärevust. Nädalate ja kohati ka kuude kaupa ootamise asemel tuli vaid järgmise nädalavahetuseni vastu pidada.
Nimi Bel Air võeti klubile ühe Chevrolet’ 1957. aasta punase automudeli järgi. Sellest autost oli klubi seinal suur raamitud foto, ja oli ka Marilyn Monroe foto, mis aga ei määratlenud kuidagi sealset meeleolu. Klubi omanike huvi oli luua muusika poolest peavoolust veidi erinev diskoklubi keskmisest jõukamale külastajale. Kuna uue klubi publik oli veel välja kujunemata, võttis selle üle seni koduta olnud, aga samas mitmeid alternatiivseid klubimuusika allhoovusi koondav eriilmeline seltskond, keda ühendas huvi meinstriimist erineva muusika vastu. Sel ajal oli see seltskond veel ühtne ja kokkuhoidev. Samadel üritustel võis kohata inimesi indie-fännidest kuni drum’n’bass’i austajateni. Kõige enam kõlas Bel Airis siiski house-muusika. DJ-muusika kõrval katsetati ka bändikontsertidega, kuid selleks ajaks oli huvi elava bändimuusika vastu uue DJ-kultuuri esiletõusu tõttu vähenenud. Nii ei olnud ligi 150 inimest mahutavas klubis bändidele õiget lavapindagi. See-eest oli aga pult DJ-tehnika ja statsionaarse helisüsteemiga, mis tegi pidude korraldamise senisest märksa lihtsamaks.
Üldisel klubimaastikul valitses seisukoht, et Bel Air on veidrike koht. Tegelikult käis seal keskmisest teadlikum publik, kes oli mujal maailmas muusikavaldkonnas toimuvaga paremini kursis ning eristus nii mõnestki peavoolu kohast ka oma sõbralikkuse ja rahumeelsuse poolest.
Bel Airi aegadel hakkasid tasapisi kujunema erinevatele stiilidele ja seltskondadele mõeldud peosarjad. Tuli juurde nii tegijaid kui ka publikut. Oma osa oli selles protsessis ka aeg-ajalt mujal linnas toimunud suurtel reividel, kus laiemale publikule uut muusikat tutvustati. See omakorda lõi eelduse järelpidude ehk after-party-kultuuri tekkele, mis tulenes soovist maanduda pärast suuri rahvamasse koondavaid reive kusagil väiksemas kohas sõprade keskel, ja selleks sobis Bel Air suurepäraselt. Seal jõuti ka eksperimentideni alustada pidu esmaspäeva hommikul kell viis, aga seda siiski mitte nii väga neile, kes olid kogu nädalavahetuse pidutsenud vaid selleks, et uut töönädalat alustavatele klubimuusika huvilistele uueks nädalaks hoog sisse anda.
1997. aastaks oli pilt Tallinna klubimuusikast juba kirjumaks muutunud. Mitmed suuremad klubid nagu Von Krahli teatri baar ja Hollywood olid eri moel avastanud underground-klubimuusika potentsiaali ja publikule tekkis enam valikuvõimalusi. See muutis Bel Airi samaväärse tegutsemise keeruliseks ja klubi lõpetas tegevuse esialgse, kuid teostamata jäänud sooviga jätkata tegevust uutes ruumides. Samades ruumides tegutses uute omanike käe all lühikest aega klubi Zone 14, millel aga Bel Airi edu hoida ei õnnestunud. -
Myrakaru. Foto: Jan Kumpas Enke kelder
Müürivahe 33Müürivahe 33
Loe tekstiASUKOHT KAARDILxDominiiklaste kloostri keldriruum aadressil Müürivahe 33 on hea näide sellest, kuidas sündmused ajaloos võivad kujundada ruumide kasutamist. See keldriruum ühes vanimas säilinud Tallinna hoones on lähiajaloos elanud oma kõige pöördelisemaid aegu üle muidu ajatus rütmis kulgeva kloostrielu taustal.
Kas selline tuulte keerisesse sattumine on olnud hea või halb? Sõltub vaatenurgast. Ruumi algse funktsiooni seisukohast on see olnud traagiline. Kohalikule muusikaelule andsid selle ruumiga kaasnenud võimalused üheksakümnendatel igatahes asendamatu tõuke, kui subkultuuridega seotud seltskonnad otsisid kohti, kus oma ideid ellu viia. Vaevalt aga keegi peokülastajatest pööras siis tähelepanu ruumide auväärsele minevikule ja sellele, et rahvasuus liikvele läinud nimetus Enke kelder oli seotud seal kunagi tegutsenud Terase tehase lukksepa, aastatel 1906 kuni 1973 elanud Adolf Enke tegevusega. See iseõppinud meistrimees valmistas seal vabal ajal laternaid erisugustes metallitöötlustehnikates ja kinkis neid linnale, et vanalinna rikastada ja endast jälg maha jätta. Tema nime järgi tunti Enke hoovina mehe elukohta aadressil Müürivahe 33 ja Enke keldrina seal asuvat maa-alust osa. Kunagise kloostri maa-alune oli muutunud tõeliseks sepistatud ja vermitud metalltoodete muuseumiks, kus võis tunnetada vanalinna hinge.
Adolf Enke pärandi olulisust Eesti kultuuriloos on jäädvustanud Olav Neuland oma filmis „Üks helin mul helises rinna sees“, millele on kirjutanud muusika Arvo Pärt. Filmist saame teada, et ka Enke süda tuksus muusika rütmis. Nooruses soovis ta saada viiulikunstnikuks, kuid nendest õpingutest ei tulnud midagi välja, kuna tuli tööle minna. Hoolimata keskendumisest ilu loomisele ja armastusest klassikalise muusika vastu, ei hinnanud Enke aga vaikust. „Vaikus, see on minu surm,“ ütles ta. Veel hindas ta suhtlust noortega: „Kui olen noortega ühes, siis tunnen end ka noorena ja nende mõtted muutuvad ka minu mõtteks. Kui palju on neid unistusi, kas nad täide lähevad, ei tea.“
Üheksakümnendatel kujunebki see salapärase keskaegse atmosfääriga ruum kohaks, mille on leidnud noored ja vali muusika. Selleks ajaks on Enke kelder muutunud sündmuste jaoks üüritavaks peoruumiks, kuhu satub igasuguseid seltskondi, alates privaatsetest sünnipäevapidudest kuni eri žanrites avalike kontsertide ja DJ-pidudeni. Üldjuhul on aga enamasti tegu sündmustega, mis esindavad subkultuure, kel puudub oma kindel kooskäimise koht. Enke keldris korraldasid oma üritusi näiteks indie-elektroonika seltskond, kes liikus esialgu ka Kodulinna majas ja Restko baaris, ning hiljem juba konkreetsemate klubimuusika suundade esindajad (house, techno, hiphop, trance, ambient jne). Ka Depeche Mode’i fänniklubi ja Lesbiliit on seal oma pidusid korraldanud. On toimunud mitmed kasseti- ja plaadiesitlused: Modern Ethnic I, Enaune – „Cycle du Petit Prince de Saint-Exupéry“, Hüpnosaurus – „Class X 1992–1995“ jm.
Selle sajandi hakul, kui Enke keldris enam aktiivselt üritusi ei korraldatud, toimus siin märgiline „Müsteerium Tallinnas“. „Müsteeriumi“ sarja üritused toimusid tavaliselt väljaspool Tallinna, et avastada uusi põnevaid kohti ja vabaneda väljakujunenud ootustega linnaklubide kammitsaist. Seekord oli erandi tegemine põhjendatud kogumiku „Tallinn: psühhedeelne linn“ n-ö salaversiooni esitlusega. Kogumiku eesmärk oli anda ülevaade Tallinna alternatiivse muusikaelu meeleoludest ja ideedest. Eklektiline segu elektroonikast, jazz’ist ja psühhedeelsest rock’ist kuni kõikvõimalike žanriliselt määratlematute virvendusteni sisaldas ka muusikat, mille arengus oli oluline koht varem vanalinna keldrites toimunul. Soovist näidata Tallinna muusikalistest ideedest pulbitseva, hoomamatu ja saladusi peitva linnana ilmus samanimelisest ja sama kujundusega plaadist kaks erinevate lugudega versiooni ning Enke keldris esitleti seda n-ö varjatud plaati, mida traditsioonilises levivõrgus ei levitatud. Nii jääbki see lühike muusikaga seotud periood Dominiiklaste kloostri pikaaegses kulgemises meenutama Eesti muusikas otsingute perioodi, millesse on peidetud hulk aegade hämaruse varju jäävaid saladusi. -
Tudengijazz 97. Foto: Ander Ilp, 1997 Mustpeade maja keldrisaal
Pühavaimu 9Pühavaimu 9
Loe tekstiASUKOHT KAARDILxKui paljude Tallinna vanalinna keldrite puhul võib muusikaelu kontekstis rääkida minevikuvormis, siis Mustpeade maja keldrisaali on lisaks auväärsele minevikule ees ootamas ka helge tulevik.
See kelder sai oma praeguse vormi aastatel 1419–1422, mil Mustpeade vennaskonna maja ülakorruse saalikorpus võlviti. Just sellest ajast pärinevad keldrisaali erakordselt jämedad neljakandilised tugipiilarid. Alguses katsid seinu tumedad puitpaneelid, ruumis asusid ka piljardi- ja kaardilauad. Enne Teist maailmasõda asus keldrisaalis stiilne restoran.
Nõukogude perioodil 1946–1991 tegutses Mustpeade majas kutsehariduskoolide õpilastele ja teistele linnanoortele mõeldud Jaan Kreuksi nimeline Noorsoo Kultuuripalee.
Ka edaspidi on keldrisaalis toimuvat mõjutanud üldiselt majas toimuv. Samas on keldrisaali kava olnud vaheldusrikkam. Kui majas tervikuna on juhindutud rohkem klassikalisest muusikast ja akadeemilisemast kavast, siis keldrisaali kava on olnud otsinguterohkem. Enamasti on sellised sündmused olnud seotud mõne festivali või kontserdikorraldajaga, kes on otsinud sobivat ruumi, nagu näiteks Tudengijazz, NYYD festival, Jazzkaar, Eesti Muusika Päevad, Hea Uus Heli, Tallinn Music Week, Odessa Pop ja paljud teised. Siin on kohtunud ka kauge minevik hetkel kõige uuemate kultuurinähtustega, näiteks tasub esile tuua üheksakümnendate lõpus toimunud meediakunstifestivali Interstanding järelpidu ja kontserti, mida korraldas Ando Keskküla.
Mustpeade maja keldriruumides on toimetanud mitmed püsiasukad, näiteks 2007–2011 suunas siinset elu MTÜ Stereotunnel, kes korraldas koostöös MTÜga Maailma Äärel Jalgu Kõlgutades (MÄJK) hiphopi suunalist kontserdisarja „Kelder“. Lavale jõudsid sellised artistid nagu Chalice, Sentimentaalne ja Külalised. Stereotunneli eesmärk oli pakkuda noortele muusikutele lisaks kontserdipaigale ka stuudiosalvestuse võimalust, albumite müügi vahendamist ja mänedžeriteenust.
Kui vahepealsed keerulised omandiõiguse küsimused saavad lahendatud, hakkab Mustpeade maja alates 2011. aastast haldama linna muusika esindusorganisatsioon Tallinna Filharmoonia. Muusika saab siinsetes ruumides uue hingamise. Keldriruumidesse tekib Raivo Tafenau eestvedamisel džässiklubi Taff Club, mille mõned sündmused on pidanud suure publikumenu järel ruumipuuduse tõttu suuremasse valgesse saali kolima.
Kui kohati on jäänud mulje, et Mustpeade maja keldrisaali sündmuste kalender pole olnud nii tihe kui linna populaarsemates kohtades, on siin see-eest toimunud palju olulisi kontserte. Nagu näiteks mitmed albumiesitlused, millel on Eesti muusikaelus eriline koht: progerokiliku Luarvik Luarviku „Enigma variatsioonid“, india mõjudega Kirtana Rasa „Põhjataeva tuled“, hapra ja hubiseva Eva Mitreikina autorilauluplaat või põhjamaise kõlaga elektroonikaduo Tehnoloogilise Päikese debüütalbum „Abstraktsioonide maal“ jne.
Meeldejäävaks hetkeks võib pidada tollal just tähelepanu keskmesse tõusnud trio Eeter esinemist Tallinn Music Weekil 2017. Esinemine, milles tõusis esile iga väiksemgi helinüanss, sai head vastukaja nii publikult kui ka rahvusvahelistelt delegaatidelt. Trio edasisi tulevikulootusi on aga varjutanud ansambli liikmete ajapuudus ja seda eriti nüüd, mil üks selle liikmeid, Anna Hints, reisib mööda maailma ringi tänu oma filmi „Savvusanna sõsarad“ ootamatule edule.
Pärast ühiskonnas toimunud kriise on Mustpeade maja keldrisaal saanud täiesti uue hingamise tänu sellele, et siinsetes ruumides on alustanud tegevust Eesti Nüüdismuusika Keskus, mille eesmärk on arendada nüüdismuusika valdkonda Eestis. Keskus aitab professionaalset nüüdismuusikasfääri elavdada avalike loengute, kontsertide, õpitubade ja avalike diskussioonide kaudu. Taavi Kerikmäe juhitud keskus ühendab endas nüüdismuusika heliloojate ja esitajate võtmeorganisatsioone ja interpreetide kollektiive nagu Eesti Heliloojate Liit, MTÜ Ansambel U:, Tallinna Uue Muusika Ansambel, YXUS, Eesti Elektroonilise Muusika Selts, Improtest, Eesti Arnold Schönbergi Ühing. Lühikese tegutsemisaja jooksul on juba toimunud John Cage’ile pühendatud konverents ja Ansambel U: residentuurisarja sündmused. Improvisatsioonilise muusika sarja „Improtest“ raames on külastanud siinset keldriruumi Jaapani improlegend Otomo Yoshihide ja traditsiooniks on saamas õhtud Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambli ehk EMA-ga. -
DJ Priidik. Foto: Aivar Tõnso, 2023 Levist Väljas
Olevimägi 12Olevimägi 12
Loe tekstiASUKOHT KAARDILx„Kui päris mällu ei suuda end võtta / siis võta poole peale, asi seegi“ või „mul oksesed on pyks ja pluus / kuid levikas ma olen tuus“, nii kirjutab poeet fs legendaarse Tallinna vanalinna keldribaari Levist Väljas kohta. Kõlab nagu joomaurgas ja seda see ongi, kuid millegipärast räägitakse Levika puhul sellest positiivsel toonil. Ja millegipärast viivad igati lugupeetud inimesed sinna oma väliskülalisi, tutvustamaks neile seda kui üht avalikkuse eest varjul aaret, kui midagi tõeliselt kohalikku. Ja millegipärast on sellesse urkasse sattunud aega veetma rahvusvahelised staarid nagu Jimi Tenor, Franz Ferdinand ja Rammsteini liikmed.
See on koht, kuhu inimeste töölekutsumise äraspidine motivatsioonipakett on lubanud pakkuda lisaks segasele töökeskkonnale verd, higi, pisaraid, joodikute ropsi ja vältimatuid kohtumisi huvitavate inimestega. Ja neid siia jagub, kohalikest legendidest kuni ekstreemseid seiklusi ihkavate ränduriteni. Melu on siin aktiivsematel perioodidel kandunud siseruumidest ka õue, kus tippaegadel on nähtud suveöödel hiliste hommikutundideni mitutsadat inimest lällamas.
„levikas me viimne pelgupaik / helgiheitja keset pimeduseriiki / hea seltskonna ja joogi varaait / kus tülid juuakse kõik lõpuks viiki” on fs veel kirjutanud. See on koht, kuhu tullakse kohtuma mitte ainult seniste sõpradega, vaid ka uusi tutvusi soetama, kasvõi üheks õhtuks, sest on teada, et siinses vabameelses ja loomingulises keskkonnas barjäärid kaovad ja igaüks võib tunda end võrdsena.
Levist Väljas on üks neid väheseid kohti, mis alustanuna üheksakümnendatel tegutseb seniajani. Varasemaga võrreldes küll tagasihoidlikumalt, aga on ka kriisijärgse aja uut hingamist tunda. Nõukaajal olevat siin olnud VEKSA ühingu kinnised peoruumid koos saunaga. Levist Väljas asus siin tegutsema 1996. aastal ja kohe alguses tõusid esile just sotsiaalse alatooniga üritused, nagu näiteks Õlifest, mille baarmenid pakkusid omavahel kõige kokkusobimatumaid asju, või rajud teemapeod transvestiitide ööst kuni autokoormatäie liivaga troopikapeoni.
Muusika ei ole Levikas kunagi otseselt esiplaanil olnud, aga seda enam on ta oluline kaudselt. Sel kohal on muusikalises mõttes olnud läbi aegade väga vabameelne aura, pretensioonitu on olnud ka DJ-valik. Siin on tihti puldis need, kes teevad seda hobi korras, ning muusikavalik võib olla seinast seina väga maitsekast kuni täieliku, vahest ilmselt ka tahtliku veiderdamiseni, ja viimane on siin igati ok. Muusikaelu seisukohalt võib Levika tippajaks pidada sajandivahetuse perioodi, kui baar tegutses veel ainult keldrikorrusel ja õhtutundidel toimusid aeg-ajalt mõned heal tasemel, enamasti improvisatsioonilise loomuga kontserdid. Näiteks proge- ja jazz-roki mõjudega Beggars Farm on avaldanud 2002. aastal salvestatud kontsertplaadi „Levist väljas“ (helinäide). Samal perioodil andis oma seni pikima kontserdi ka psühhedeelse elektroonilise impro bänd Kismabande (helinäide). Vahetevahel on Levikas sattunud esinema ka mõni tuuril välisbänd. Nii pole siinsetes kitsastes oludes olematu tasu eest kõhelnud esineda näiteks Hollandist pärit bänd Palinckx ja DJ Donotask, kes ühildavad kõrgel tasemel funk’i ja rock’i vabaimprovisatsiooni ja elektroonikaga. Vahest kaaluvad koha aura ja sellest saadav esinemiskogemus üle nii mõnedki puudused. Igatahes näisid nad väga nautivat Levika ebatraditsioonilist kontserdikeskkonda ja selles valitsevat meeleolu. (helinäide) Sarnase näitena võib tuua ka Rainer Jancise esinemise sarjas „Windows“, kes ei saanud oma DJ-muusika saatel öö läbi kestnud kitarriimprovisatsiooni ka siis pidama, kui pidu oli juba läbi.
Kui 2008. aastal ehitati Levikale teine korrus, mahtus sumisevat ja külg külje vastas tunglevat publikut majja palju rohkem, aga ülemine saal tõi baari pigem DJ-muusikal põhinevad peod. Õnneks on see pilt kirju nii muusikavaliku kui ka puldis olevate isiksuste poolest. Kuigi on räägitud palju Levika põlvkonnavahetusest, võib paljude uute nägude kõrval näha aeg-ajalt vähemasti üht algusaegade põhikülastajat, legendaarset rock’n’roll-elustiili ikooni Raul Velbaumi, endises hoos plaate keerutamas. -
eX-Girl Jaapanist. Foto: Okeiko, 2006 Juuksur
Vaimu 1Vaimu 1
Loe tekstiASUKOHT KAARDILxMida teha, kui Levikas enam töötada ei taha? Tee oma baar! Just nii mõtlesid 2006. aastal Liina ja Saša, kui avasid Vaimu tänava keldris baari Juuksur. Sellest sai koht, mis pakkus pinda kõige erinevamatele muusikaüritustele ja seltskondadele. Juuksurisse võis alati tulla ka üksi tiksuma ja head muusikat kuulama, sest Liina ja Saša koostatud pleilistid olid väärtus omaette.
Nii nagu meenutab ürituste eest vastutanud Janno Zõbin, kõlasid Juuksuris nii garaažirokk ja punk kui ka eksperimentaalne sound, nii jaapani art rock kui ka kohalik maailmamuusika. Ja loomulikult armastasid Juuksurit festivalid – juba sel hetkel soliidne Tallinn Music Week, aga ka nooruke ja underground’i esindav feministlik kultuurifestival Ladyfest Tallinn või hoopis festival Hea Uus Heli. Teinekord esitles Juuksuris oma Unenäopüüdjate plaati Allan Vainola või tõi Luksemburgist Kariibi mere vaibe kaheksaliikmeline reggae-bänd Kunn and The Magic Muffins.
Kuidas läks nii, et ühte väiksesse keldrisse maandusid nii erinevad artistid ja inimesed? Seda enam, et aastal 2006 olid skeenede piirid vähemasti Tallinnas veel üsna selged? Eks tegijad ise kasvasid ka baari pidades aina rohkem ning tahtsid teha lisaks pungile ka salongilikumat ja vaiksemat värki. Ja läkski nii, et Juuksuris toimus üritusi jazz’ist kuni stoner’ini ning sealt omakorda reggae ja folgini.
See mitmekesisus tagas ka selle, et Juuksurisse jõudis ühele pinnale kokku kõige erinevam rahvas. Loomulikult oli alkoholimüük oluline, sest sellest ju sõltub tavaliselt ühe baari elu, nagu meenutavad asjaosalised. Aga veelgi tähtsam oli moto – me teeme seda atmosfääri muusika ja kontsertide pärast. Ja nii võiski saal olla puupüsti rahvast täis, parematel päevadel kuni 150 inimest.
Juuksurit võib pidada viimaseks kõrge lennuga baariks vanalinnas – selliseks, kus koht tegutses aktiivselt, rahvast käis vaat et igal õhtul, esinejaid tuli üle maailma ning söögi- ja joogihinnad olid ka tudengile jõukohased. Eks kohakesi on vanalinna kerkinud hiljemgi, ent kaugeltki mitte igaüks neist pole täitnud kõiki neid kriteeriume, mis on vajalikud, et tuua kohale noored ja vanad, vaesemad ja rahakamad ning rohkem või vähem nõudlikud muusikasõbrad.
Juuksur lõpetas tegevuse aastal 2011, kui kätte oli jõudnud majanduslangus. Uksele koputas ka Tallinna baaride ja teeninduskultuuri üldine muutuste laine. „Üha rohkem lisandus kohti, kus vana mööbel oli äkki hoopis vintage, kohv pidi olema latte, Aleksandri õlle asemele, mida Juuksuris voolas ojadena, tulid käsitööõlled, ja teenindama pidi, naeratus näol. Selline peenutsemine polnud Juuksuri stiil,“ meenutab samuti Juuksuris töötanud kunstiteadlane Maarin Mürk. Ja lisaks sellele, et inimesed kaotasid töö, kadusid ka lahked riigitoetused, tänu millele oli õnnestunud Juuksurisse tuua lisaks kohalikele ka artiste maakera eri otstest. Aga samuti väsisid tegijad ise. Pealegi kippus neil piir meelelahutuse ja töö vahel ära kaduma.
Juuksuris võttis järje üle Kodu baar, hiljem tegutses samades ruumides veel kultuuriklubi Kelm, samuti toredad kohad. Aga lõpuks sulgesid needki uksed või kolisid ära – peoplaneet oli vanalinnast lootusetult Põhja-Tallinnasse kolinud. -
Hüpnosaurus. Foto: erakogu, 1992 Restko baar
Lai 29Lai 29
Loe tekstiASUKOHT KAARDILx1992. aasta sügisel tõusis uue kohana esile Restko baar, kus sai päeval süüa ja õhtul baaris aega veeta. Kohalik arenev alternatiivse klubimuusika ja indie-skeene avastas Restko baari aga põhjusel, et seda oli võimalik oma ürituste korraldamiseks üürida. Kuna sel juhul tuli ruumi vahetevahel baari püsiklientuuriga jagada, tõi see vahetul moel esile uue klubikultuuri ja varasemate peotraditsioonide kardinaalse erinevuse. Üldiselt väga rahumeelses keskkonnas võis see äreval ajal tekitada siiski ka konfliktideni arenevaid pingeid.
Restko baari labürintlikud keldriruumid ja keskaegne õhustik iseloomustasid hästi keskkonda, kus sel ajal tunti end vaatamata madalatele võlvidele, umbsusele ning publiku tunglemisele koduselt ja vabalt. Mingil seletamatul moel näis tollal kõige uuem muusika hästi sobituvat ka sajanditevanuse atmosfääriga. Just Restko baar võis olla see koht, mis andis tõuke müüdi tekkele, et kaasaegne klubikultuur Tallinnas sai alguse vanalinna keldritest.
Restko baari peod olid eklektilised. Uue klubimuusika suunad ei olnud veel killustunud. Ühel õhtul võis kuulda läbilõikeid väga erinevatest suundumustest. Elektroonilisele muusikale vahelduseks võis kuulda ka rokkivaid laivesitusi elektrikitarri ja trummihelide saatel. Ja sellist kava soosis ka võimalus paigutada neisse ruumidesse hea tahtmise korral kaks lava erinevate muusikastiilide jaoks. Põhikorraldajad olid ERKI bändiruumi Heven ümber koondunud seltskond ja Hüpnitro Sound System. Esinejatest võib esile tuua laivartiste Röövel Ööbik, Öäk, Zahir, Hüpnosaurus, Out-or ja 1983 ning DJ-sid Erkki Tero, Raul Saaremets, Aivar Tõnso ja Vadya Lahari.
Sel ajal ei toimunud peod veel regulaarselt. Korraldamine nõudis pealehakkamist. Üheks õhtuks tuli rentida kogu heli- ja valgustehnika, korraldada piletimüük ja baar. Kuna asju tehti enamasti õhina põhjal, julgeti väljapääsmatutele olukordadele ka heas mõttes amatöörlikke lahendusi leida. Näiteks kui ühele legendaarsele Hüpnitro peole jäi lubatud helitehnika segastel asjaoludel saabumata, ei jäänud sel mobiiltelefonieelsel ajal muud üle kui tuua oma bändiruumist kohale kitarrivõimendi, millega tuldi toime moodsa bassisagedustepõhise klubimuusika võimendamisel.
Varasemaga võrreldes toimusid peod siiski juba tihedamini ja ebaregulaarsusele vaatamata võis tollasele publikule tunduda, et lõpuks on saavutatud kauaoodatud olukord, kus pidusid on piisavalt. Tollane alternatiivmuusika ringkond oli veel üsna väike. Info pidude kohta levis peamiselt suusõnal ja paari kindlasse kohta asetatud plakati kaudu. Sellegipoolest olid peod juba piisavalt avalikud, et info jõuaks ka nendeni, kellele see ei olnud mõeldud. Erinevalt tänapäevast, kui igal nädalavahetusel saab valida kümnete pidude vahel, oli siis vähe valikuvõimalusi ja kui kusagil midagi toimus, oli oht, et kohale ilmuvad ka inimesed, kes ei saa aru, mis toimub, ja keda see võib ärritada: kes need inimesed siin on? Miks nad tantsivad üksinda? Miks DJ ei räägi? Oldi ju varem harjutud, et tantsitakse koos partneriga ja et samal ajal on DJ põhitegevus verbaalne suhtlus publikuga, saateks kõigile meeldivad teada-tuntud hitid. Nüüd aga olid DJ-pulti ilmunud nohikutest melomaanid, kes publikuga ei rääkinud ja keskendusid ennekuulmatute, tundmatute lugude mängimisele, ja hoidku taevas selle eest, et keegi läheb DJ-d soovilugude küsimisega häirima! Ometi oli just see pidude põhipublikule meelepärane, sest peole tuldi eelkõige uut muusikat nautima ja just sellist muusikat, mida raadiost ega mujalt üldlevinud kanalitest ei olnud võimalik kuulda.
Restko kõrgaeg ei kestnud siiski kaua. Kui uutes kohtades avanesid paremad tehnilised ja ka olmevõimalused, oli Restko baar üheksakümnendate keskpaigaks juba unustusse vajunud. Selle ilmekas näide oli kunagiste sealsete pidude peamiste DJ-de poolt korraldatud nostalgiaõhtu üheksakümnendate lõpus, kui seal tegutses restoran Teater, meenutamaks kunagisi Restko kuldseid aegu. Ja olles samal ajal sunnitud tõdema, et need kuuluvad jäädavalt minevikku. -
Ansambel End Variations. Foto: Kauri Maandi, 1997 Baar 13
Lai 13Lai 13
Loe tekstiASUKOHT KAARDILxLaial tänaval majas number 13 tegutses Tallinna Pedagoogikaülikooli kunstide instituut – ja nii võis näha maja ees voorimas tulevasi filmirežissööre ja tantsijaid, kunstiõpetajaid ja huvijuhte. Sama maja keldris peeti baari, kus tudengid said hommikul soodsalt kõhu täis süüa. Sealgi vooris igasugust rahvast, eriti õhtusel ajal.
„Baar kolm teist“, nagu kuulutab viisakas reklaam aastal 1995 ajalehes Post. „Mõnusates keldriruumides on võimalik aega veeta. Laudade ettetellimine. Gruppide toitlustamine. Ruumide reserveerimine. Kohtade arv 50–60.“ Nii võinuks lugejale jääda lihtsasti mulje, et tegu on hubase kohakesega, kus ontlikku firmapidu pidada. Pidu kolmeteistkümnes sai, iseasi, kui ontlikku.
Eriti palju rahvast vooris kitsast trepist alla õhtutundidel, sest Lai 13 kelder oli ka tuntud kontserdikoht, kus esinesid kohalikud bändid pungist metal’ini. Ja mitte ainult – tol vaesel ajal, kui noored sageli rahanappuse tõttu vanalinna tänavail kokkulepitud kohtumispaigus hängisid, näiteks raekoja kella all, oli Baar 13 üks väheseid sisekohti, kuhu sai minna. Eriti kui olid paberite järgi täiesti ebaõiglaselt ikka veel koolilaps, ent tahe kuuluda ja alternatiivne olla pakitses hinges. Ja seda enam, et mobiiltelefone ega chat’i-võimalusi ei olnud – kui kedagi näha tahtsid, pididki ise kohale kõmpima.
„Meie klassi tuli uus tüdruk, kellega meil klappis kohe algusest peale. Tema oli Tallinnast ja juba pungiskeenes sees. Ja siis tema kutsuski mind Baari 13. Sest seal toimus kõik ja seal sain juba teiste punkaritega tuttavaks. Mina käisin rongiga kooli ja koju, nii et enne rongi peale minekut ikka hüppasin sealt läbi. Seal olid alati inimesed ees, kes tundsid huvi ja võtsid su omaks,“ meenutab üks tollaseid koolitüdrukuid, kuidas kolmeteistkümnes vahetati ka tähtsat infot, näiteks kus ja millal esineb Operatsioon Õ või Kurjam. Teinekord, kui kontsert oli baaris, tegi baaripidaja plakatid A4 peale ja kogu see kamp, kes kolmeteistkümnes aega veetis, valgus linna peale neid kleepima. Sest plakatikohad, kuhu oli tavaks kleepida, olid teada nii kleepijaile kui ka kontserdihuvilistele.
Nii nagu üheksakümnendatele omane, olid piirid alternatiivskeenede vahel sõbralikud ja hägusad. Samamoodi kohtas kolmeteistkümnes pikajuukselisi vene noori, keda seostati grungega ja kutsuti sõbralikult vene karvasteks. Teinekord pidas kolmeteistkümnes oma viienda aasta juubelit hoopis Eesti Depeche Mode’i fänniklubi, tuues madala laega ruumi romantiliselt tumedat hõngu.
Baar 13 tähelend jäi üürikeseks, 1995. aastal avatud koht sulges uksed juba mõne aasta pärast, 1997. aastal. Uuel sajandil lahkus hoonest ka pedagoogikaülikooli ehk praeguse Tallinna Ülikooli kunstide osakond. Aastaks 2023 on subkultuurid vanalinnast peaaegu lahkunud ja endistest odavatest urgastest leiab hoopis luksuskorterid. Ent kes üheksakümnendate keskel underground’i kuulusid, küll need juba mäletavad.
-
Algorütmid ja Henri Hütt “Objektipaine”, Üle Heli 2019. Foto: Maria Aua, 2019 Kodulinna maja
Gümnaasiumi 3Gümnaasiumi 3
Loe tekstiASUKOHT KAARDILxTänapäeval võib jääda mulje, et Kodulinna maja on olnud sellisena olemas igavesti. Majja sisenedes on tunda kultuurikihtide ladestumise hõngu läbi ajastute. Siin kehtib justkui teine ajaarvamine, mida ümberringi sagimine ei tundu häirivat ega ka innustavat. Selle asemel ollakse avatud neile, kel pole olnud oma kohta. Murdelistel aegadel on seetõttu toimunud siin märgilised sündmused, mis omal ajal leidsid aset pigem trotsist ajada kõige kiuste oma asja. Sellise ajatu õhustiku loomise taga on aga algusest peale olnud Tiina Mägi kindlakäeline juhtimine – ühelt poolt avatult, samas iseoleval moel, vältimaks maja muutumist eri ilmakaartest puhuvate tuulte tallermaaks.
Kunagises Püha Miikaeli nunnakloostri abihoones, kus hiljem tegutses seitsmekümnendatel suletud Tallinna Limonaaditehase tsehh, alustas Kodulinna maja tegevust 1986. aastal, olles välja kasvanud vanalinna heaks erinevaid töid teinud noorte liikumisest „Kodulinn“. Aja jooksul keskkonna muutustega kohanedes on kunstivaldkondade üleselt jäänud prioriteetideks ikka Tallinna vanalinn ja Eesti kultuur. Kui algusaegadel oli tegu valdavalt noortemajaga, siis praegu on see seltsimaja laadne koht, kuhu on oodatud need, kes tunnevad maja tegevuse vastu huvi – sõltumata vanusest, usutunnistusest ja rahvusest. Pealtnäha väiksesse majja mahub kaks saali, raamatukogu, puutöökoda, fuajee, kangasteljed, pisikene kontor. Lisaks oma majas toimuvale programmile on Kodulinna maja seotud ka selliste väljaspool toimuvate algatustega nagu kontsertide maraton „Helisev linnamüür“, mis on toimunud igal aastal alates 2013. aasta septembrist ja kulgenud tornist torni, ning „Kevad kõnnib mööda linna ja Kodulinna Maja oma heade sõpradega kõnnib temaga kaasa“, mida korraldatakse Musumäel kevade tähistamiseks.
Kui Kodulinna maja teisel korrusel kammerlikus kontserdisaalis on laulnud näiteks Jaak Johanson ja Tõnis Mägi akustiliste pillide saatel, siis keldrikorruse saal on võimaldanud hoopis teistlaadi muusikalisi kõrghetki.
Kuna Kodulinna maja tegutsemise algus langes kokku pungiliikumise tõusulainega, siis on loomulik, et seni mujal laiema avalikkuse poolt veel tõrjutud pungikontserdid jõudsid siia. Nii toimus Kodulinna majas avalik punkkontsert „Sponsorparaad ’87“, kus esines kaheksa punkbändi, ja samal perioodil vanalinna päevade ajal võis kuulda punkbändide esinemisi lausa seitse päeva järjest. Siin toimus 1988. aastal ka Vürst Trubetsky & J.M.K.E. viimane ühine kontsert, enne kui muututi eraldiseisvateks eesti punkmuusika põhiveduriteks. Lisaks muusikale oli olulisel kohal ka punkluule ja nii külastasid neid üritusi üliõpilased, kunstnikud ja luuletajad, keda meelitas kohale soov leida punkarite hulgast mõttekaaslasi üldlevinud mõttemallide vastu.
Üheksakümnendate alguses muutus Kodulinna maja oluliseks majakaks indie-muusika ja uue alternatiivse elektroonilise klubimuusika austajatele. Sel ajal eksisteerisid need muusikasuunad veel sõbralikult koos. Peoõhtute esimese osa sisustasid enamasti kontsertetteasted ja pärast sai sõna tollal kassettidelt mängitud DJ-muusika. Nii toimuski Kodulinna majas jaanuaris 1992 legendaarne ERKI lasketiirus asunud bändiruumi Heveniga seotud pidu, mis alguses pidi toimuma ERKI-s, aga koliti kooli juhtkonna vastuseisu tõttu päev enne sündmuse toimumist Kodulinna majja, kus tõrjututele ulualust pakuti. Oma esimese kontserdi andsid Eestis ennekuulmatut muusikat viljelevad uue generatsiooni artistid Öäk ja Hüpnosaurus ning peaesineja oli tollal juba kultusbändiks muutunud Röövel Ööbik. Kohavaliku ja peo õnnestumist näitab ka see, et pool aastat hiljem korraldati Kodulinna majas sama eeskavaga kontsert maailma ühe legendaarseima raadio-DJ John Peeli tervitamiseks, kes BBC tuuribussiga Eestisse saabus.
John Peelile mitte lihtsalt ei meeldinud kontsert, vaid ta sai ka kinnituse, et Röövel Ööbiku võib lugeda nende väljavalitute hulka, keda kutsuda Londonisse BBC stuudiosse, et salvestada stuudiosessioon John Peeli enda raadiosaate jaoks. Röövel Ööbik jäi ainsaks Eesti bändiks, kellele niisugune au osaks sai – selliste maailmanimede nagu Pink Floyd, Sonic Youth, Tangerine Dream ja paljude teiste oma karjääri algfaasis olnud tulevikutalentide kõrval. Seda võib pidada taasiseseisvunud Eesti algusaegade üheks olulisemaks edulooks muusikavaldkonnas. -
Depeche Mode’i baari eestvedaja Dan Buinenko. Foto: Kiur Kaasik / Delfi Meedia, 2022 Depeche Mode baar
Nunne 4 / Voorimehe 4Nunne 4 / Voorimehe 4
Loe tekstiASUKOHT KAARDILx1990. aastal ilmus Briti elektropopi bändil Depeche Mode’il album „Violator“, mis veeres nagu tsunami üle Ida-Euroopa. Seda kuulasid poisid ja nende emad, tüdrukud ja nende isad, eesti- ja venekeelsed noored maalt ja linnast. Depeche tõi noored üle Eesti kokku, suuresti tänu fänniklubile, mille liikmed tutvusid kirja teel. Omavahel suheldi Paidest Pärnuni ja Tallinnast Tartuni, tähtis ei olnud rahvus ega sugu, vaid armastus bändi vastu. Teist nii pikaaegset fänniklubi, mis kestaks tänapäevani, ei ole Eestis veel nähtud.
Selle taustal ei tundugi nii imelik, et 1999. aastal avas otse Nukuteatri hoones endises Nunne keldris uksed Eesti ainuke baar, mis on pühendatud vaid ühele bändile – Depeche Mode’ile. Baari avas 1999. aastal fänn Härmo Liiv, kes ühendas baari pidades töö ja hobi. Eriti neil aastail oli baar ainulaadne – teist sellist Euroopas naljalt ei leidunud, kuid aastal 2023 tegutseb Depeche’i baar näiteks naaberpealinnas Riias, olles avatud nädalavahetuseti. Tallinna Depeche’i baar on praeguseks kolinud Voorimehe tänavale ja vahetanud omanikke – juba ligi 20 aastat on baari pidanud bändi teine pikaaegne fänn Dan Buinenko. Ent nagu nüüd, kaunistasid ka algses asukohas baari seinu autogrammidega fotod, Depeche’i teemal pildid ja ekraanil jooksvad lauluvideod ning avamisaegadel kõlas eranditult Depeche’i muusika.
Põhjus, miks baar asukohta vahetas, oli proosaline – Nunne tänava üürileping hakkas läbi saama. Samal ajal pidas baari peremees Dan kõrvaltänavas restorani, millest aga suuremat müügihitti ei tulnud. Seetõttu kolitigi Depeche Mode’i baar tasapisi restorani asemele, pealegi olid uued ruumid suuremad. Kuniks Nunne tänava üürileping kehtis, tegutses korraga kaks Depeche’i baari.
Ja kolimisest hoolimata on baar praeguseni hitt nii kohalike kui ka turistide hulgas, kelle hulgast ei puudu Depeche’i fännid alates Soomest kuni Austraaliani. Miks muidu juhatavad sinna meediakanalid üle Euroopa, sealhulgas BBC, kusjuures Lonely Planet valis baari 2010. aastal maailma kümne kõige veidrama baari hulka, andes sellele väärika viienda koha. „Puhas põrgu mõnele, õnnis taevas teisele,“ kommenteeris ajakirjanik.
Mitmed fännid on meenutanud, et sajandivahetusel, mil eesti- ja venekeelsed noored tegutsesid muusikamaastikul ikka veel üsna lahus, tõi Depeche’i baar eri keelerühmad sõbralikult ühele pinnale kokku aega veetma. Baari tipphetki koitis aga 27. augustil 2001, kui baaris pidutsesid koos fännidega Depeche Mode’i enda liikmed Martin Gore, Andy Fletcher ja Christian Eigner. Ja ega nemad ole ainsad muusikud, kes baari sattunud. Samamoodi on seda külastanud Rammsteini ja Slipknoti liikmed, aga ka filmirežissöör ja fotograaf Anton Corbijn, kelle esteetika on muusikasõpradele tuttav nii Nirvana kui ka Depeche’i enda videotest.
Ja lõpetuseks. Mitmed kohalikud Depeche’i fännid on meenutanud õige sarnaselt, mis neid nõukogude aja lõpus bändi poole tõmbas. „Kõik need Ida-Euroopa riigid olid sarnase taustaga, täis ängi ja melanhooliat. Nad elasid pealesurutud riigikorraga ja kõik see kajastus Depeche’i muusikas,“ võttis bändi fenomeni kõige tabavamalt kokku Depeche’i fänniklubi tollane president Craig Tislar. Nõukogude äng on küll loodetavasti möödas, aga kuni püsib inimeste igatsus romantilise tumeduse järele, püsib kindlalt ka Depeche’i baar. -
Eeslitallis show 7. novembri pilamiseks, ajakirjanikud ümber laua. Foto: Erik Prozes / Rahvusarhiiv, 1992 Eeslitall
Dunkri 4Dunkri 4
Loe tekstiASUKOHT KAARDILx1990. aastal, veel nõukogude ajal, avas Taani ärimees ja melomaan Jens Moustgaard Dunkri tänaval Raekoja platsi vahetus läheduses Eeslitalli uksed. Ega see olnud esimene kord, kui selles majas söögikohta peeti – Dunkri 4 toitlustusajalugu ulatub aastasadade kaugusele. Ent Eeslitall oli eriline, sest pärast samas majas asunud restorani Kaukaasia oli see uudne ja läänelik meelelahutuslik paigake. See ühendas ööklubi ja restorani ning igal õhtul kõlas seal elav muusika.
Mõni ime siis, et baar meelitas ligi nii kohalikke kui ka välismaalasi, niisama muusikahuvilisi kui ka tollaseid tuntud nägusid, alustades poliitikutest ja lõpetades kunstnikega, et kõrvuti koos pidutseda. Ja nagu on öelnud muusikategelane Herbert Murd intervjuus Raul Rannele, ei olnud tol kantpeade ja kooperatiivibaaride ajastul Eeslitall „ainult sõõm värsket õhku hallis nõukogude argipäevas. Võiks isegi öelda, et see oli võimas värske õhu plahvatus, mis niigi vaevu püsivat raudset eesriiet omal kombel rohkem lahti kangutas“.
Nii oli Eeslitall läbi aegade üks populaarseim baar-restoran, mis oli eesrindlik õige mitmes asjas. Näiteks võeti seal väidetavalt esimesena Eestis jookide puhul kasutusele senise 50 ja 80 grammi asemel 4 ja 8 sentiliitrit, hakkšnitsli asemel pakuti piprapihvi ning seina kaunistas juba 1994. aastal moodne ventilaator, et puhastada sigaretisuitsust paksu õhku (kas mäletate, oli aeg, mil baaris võis suitsetada!). Ja vahel tehti ootamatuid kampaaniaid, näiteks sai õlut ostes prae pealekauba – kohalik tooraine oli välismaiste napsujookide kõrval lihtsalt nii odav. Teinekord, nagu tollal ikka juhtus, tehti baarile jällegi pommiähvardus – ja kuigi lõhkeainet demineerijad ei leidnud, tuli külalised evakueerida.
Eeslitall koosnes mitmest korrusest. Esimesel asus garderoob kahe restoranisaali ja köögiga. Keldrikorrusel leidus sopiline peoruum, kus esinesid bändid ja sai soovi korral tantsu lüüa. Teisel korrusel oli punane saal, mis sobis hästi tasasemateks kontsertideks, ja väike baar. Ning muusikat kõlas Eeslitallis tõesti kõige erinevamale maitsele – džässi ja funki, diskot ja rokki ning külaliste arv võis ulatuda sadadeni.
Kui paar aastat hiljem avati kõrvaltänavas Von Krahli baar-teater, ei tulnud see Eeslitallile sugugi kahjuks. Rahvas sebis õhtuti hoolega kahe asutuse vahel. Ja nagu on meenutanud Von Krahli juht Peeter Jalakas intervjuus ajalehele Äripäev, ei mäletanud inimesed tihtipeale enam õhtu lõpuks, kumma meelelahutusasutuse garderoobi nad oma üleriided jätsid.
Kuigi Eeslitallis kõlas isegi uut ja moodsat klubimuusikat, sai sellest omamoodi džässi pelgupaik. Eesti džässi uurinud muusikateadlasele Silvia Luigele antud intervjuus on muusikud meenutanud, et nõukogude aja lõpp ja uue aja tulek oli muusikutele keeruline ja segane aeg, nagu ka rokkmuusikale ja džässile. Nii nagu teised ühiskonnaliikmed, vaevlesid ka muusikud ühest küljest tööpuuduses, samas tekkisid uued esinemisvõimalused ja võimalus esineda näiteks Soomes. Pealegi olid disko kuldajastu publiku huvid sageli mujal. Ent kui on lavalauad, saab kõlada ka muusika, nagu nendib Luik. Selles kontekstis pakkus Eeslitall muusikutele võimalust end laval väljendada ja džässiõhtuid korraldati seal lausa mitu korda nädalas. Nii esinesid Eeslitalli lavalaudadel paljud praegugi tuntud muusikud, näiteks Villu Veski, Taavo Remmel, Tanel Ruben ja paljud teised. Loomulikult maandus oma üritustega Eeslitalli kärmesti ka Jazzkaar, tollal nooruke festival, millega tehti algust 1989. aastal.
Oma uksed sulges Eeslitall 2002. aastal, sest hoone leidis uued omanikud. Eks aegki oli teine ning asemele olid tulnud veelgi uuemad ja moodsamad peopaigad. -
Anna Põldvee, Peedu Kass jt muusikud. Foto: Tiit Aunaste, 2010 Clazz
Vana turg 2Vana turg 2
Loe tekstiASUKOHT KAARDILxMõnel kohal on tavaks tulla ja minna, et siis jälle värske ja puhanuna oma uksed avada. Nii kipub olema aadressil Vana Turg 2 asuva restoran-klubiga Clazz, mis paikneb otse Olde Hansa vastas. Ent kui viimasest voogavad välja keskaegsed flöödihelid ning maja ees võib näha ürpide ja tanudega noori, kes möödujaile hoogsalt suhkrustatud mandleid pakuvad, siis Clazzis mängitakse hoopis teistsugust live action role play’d – siin pulbitsevad stepihundilikud meeleolud ühes tormilise džässiga.
Clazz avas oma uksed 2008. aasta aprillis, et tähistada džässikuud – just selleks peavad eestlased aprillikuud tänu maailmatasemel festivalile Jazzkaar. Clazzi avapauk oli pompoosne. Bluus kohtus džässiga, reggae ladina rütmidega ning lavalaudadele astusid kordamööda suurepärased muusikud Elevandiluurannikust Jamaikani ja USA-st Kuubani.
Nii esinesid Clazzis läbi aastate nii välismaised kui ka kohalikud muusikud, kõlas nii eesti džässi kui ka brasiilia sambat, sekka kohalikke popstaare ja DJ-sid alustades Hedvig Hansonist ja lõpetades Tanel Padariga. Näiteks musitseerisid Clazzis nooruke Anna Pärnoja, Joel Remmel ja Peedu Kass. Teinekord pidas Clazzis soojenduspeo Augustibluus, mis tegutseb muidu Haapsalus, või korraldas filmiõhtu meie A-kategooria Pimedate Ööde filmifestival. Ja ega siis filmi niisama vahitud, ikka elava muusika saatel, ning 1918. aasta Saksa pikantse tummfilmi ajal musitseeris pianist Sergei Pedersen.
Clazz esindas Tallinna vanalinnas uut ajastut, mida iseloomustas keskmisest jõukam, ent ka nõudlikum publik. Kliendid teadsid täpselt, mida Clazzist saavad – toit oli hea, sest valmistajaks võis sattuda Michelini tärniga restoranides töötanud kokk, ja elav muusika veelgi parem. Lai muusikaline ampluaa tagas Clazzile truu klientuuri. Kummalisel kombel ei seganud publikut isegi asjaolu, et kohake oli võrdselt populaarne nii turistide kui ka kohalike hulgas.
Aga ju siis muusika ühendab. Ja nagu sõnastas klubi algusaastail tollane omanik Auri Hakomaa, suutis Clazz eri rahvusest inimesi suurepäraselt liita, eri vanuse ja staatusega rahvast kokku tuua, olid nad siis lava ees publikus või hoopis lava peal muusikud, alles muusikaõppurid või kogenud interpreedid. Vahest julgustasid muusikalised rütmid inimesi tõepoolest omavahel avatumalt suhtlema.
Ja mida ütlesid Clazzi fännid ise, et mis neid pidevalt tagasi tõmbas? „Kui suvel vanalinnas mitte midagi ei toimu ja näha võib ainult turistide horde, siis Clazzis oli alati melu ja päris elu,“ leidis üks mees. „See oli päriselt ainus koht Tallinnas, kus brasiilia pidu tõesti brasiilia pidu meenutas, kuidagi nii autentne,“ lisas teine, aastaid Rios elanud ja ilmselges Brasiilia-igatsuses vaevlev naine, kes Clazzist lohutust leidis.
Muide, Clazzil õnnestus end aastal 2012 ka krimikirjanduslukku kirjutada. Nimelt saabub Briti-Kanada kirjaniku Peter Robinsoni romaanikangelane inspektor Banks teoses „Pimedust jälgides“ Tallinnasse, et uurida kolleegi mõrva. Tee peale satub kõikvõimalikke paigakesi, muu hulgas vana hea Clazz.
Suurejoonelisest algusest hoolimata kujunes Clazzi elujärg heitlikuks. Restoran-klubi vahetas korduvalt omanikke, läbis remondikuure, avas ja sulges oma uksi. Ent nüüd on klubi jälle avatud – ei saa Tallinn läbi ilma Clazzita! -
Kaisa Ling Thing. Foto: Arielle Demilecamps, 2022 Winkel
Suur-Karja 8Suur-Karja 8
Loe tekstiASUKOHT KAARDILxAjal, mil kohalik peoelu oli vanalinnast pigem välja voolanud ja koroonapandeemia viimasedki uksed sulgenud, avas oma väravad kultuuriklubi Winkel. See mitmekülgne kohake mõjub oma üritustega äraütlemata värskelt. Seda enam, et intellektuaalsest meelelahutusest juhinduv Winkel asub Bermuda kolmnurga vahetus läheduses. Siin ei mõelda Atlandi ookeani müütilist soppi, kuhu laevad pidavat haihtuma, vaid aastakümnete vältel korduvalt lärmakaimaks tituleeritud vanalinna baaride tsooni.
Winklit ajendasid looma head võimalused, tingimused ja inimesed, kes said kokku täpselt õigel hetkel 2020. aasta sügisel. „Ega meil algul olnudki täpselt teada, mida Winkel endast kujutama hakkab. Tundsime tungi luua midagi mõnusat, seikluslikku, kokkutoovat ja ühesloovat – seda kõike koroonapandeemia aja südames, mis lasi tasa ja targu pihta hakata,“ meenutab Karin Koorep.
Winklit iseloomustab kodune ja soe atmosfäär. See on mõnus kultuuripesa, kus toimub igasuguseid sündmusi, ning hea idee ja läbirääkimiste korral võib seal korraldada ürituse ükskõik kellele. Selles mitmekesisuses peitubki Winkli uudsus ja see, miks kohake kõige erinevamat publikut kõnetab.
Winklis võib sattuda mõne bändi kontserdile, tantsuõhtule, kunstinäitusele, luuleõhtule või hoopis vabale jämmile. Teine kord vaadatakse filme või tehakse hoopis kunsti. Mitu korda kuus käivad külas eesti parimad püstijalakoomikud, isegi ingliskeelsed, vahel ka noored punkbändid. Kõik see tingib mitmekesise publiku, keda ei saa parimagi tahtmise korral paari sõnaga kirjeldada. Eks see oli tegijate taotlus, et igaüks leiaks Winklist midagi – siis on rohkem melu, mõtteid ja elu, mida omavahel paksude keldriseinte vahel õhtutundidel jagada.
Pealtnäha on Winkel väike, aga kui seda avastada, siis piisavalt suur, et endale koht leida. Hubasuse juures on ta ka püsivalt üllatav, muutuv ja arenev. „Meie eesmärk ei ole Winklit valmis teha, vaid progress ise,“ seletab Karin Koorep. Ürituste mitmekesisust soosib ka hoone ehitus, mis loob sündmustele sobilikud dekoratsioonid. On ju tegu hästi säilinud hilisgooti elamuga, mida mainitakse arhiiviallikates juba 15. sajandil. Ja kuigi Winklil on ka oma uhke saal, mõjub külalistele sageli veelgi peibutavamalt keldrikorrus, kuhu pääseb tänavaga samal tasandil asuvast luugist. Keldrist leiab mõnusa tillukese baari madala palklae ning vanalinnale omaste reljeefide ja süvenditega. -
Barbariz. Foto: Aivar Tõnso, 2017 Grafodroom
Müürivahe 3Müürivahe 3
Loe tekstiASUKOHT KAARDILxGrafodroom, nagu nimigi vihjab, oli eelkõige graafikuid ühendav kunstistuudio, mis tegutses aadressil Vabaduse väljak 8, ent kuhu pääses Müürivahe tänavalt läbi Kunstihoone sisehoovi. Grafodroomi peamine eesmärk on olnud graafika traditsiooniliste tehnikate edasiarendamine, tõlgendamine ja nendega eksperimenteerimine, kuid selle tegevuse kõrvalt on korraldatud ka mitmeid live-esinejatega muusika- ja kunstisündmuseid.
Grafodroom sai alguse aastal 2009 ja tegutses esialgu Kalamajas Non Grata majas aadressil Vana-Kalamaja 46. Stuudio tegevuse algatasid kunstnikud Mari Prekup, Britta Benno ja Jaanika Okk. Kunstihoone keldriruumidesse kolimisel liitusid Grafodroomi seltskonnaga eri meediume praktiseerivad kunstnikud, lisaks resideerusid stuudios aeg-ajalt mitmed väliskunstnikud.
Grafodroom ei olnud ainult väiksemale ringile üüritud stuudiopind. Seal toimusid eriilmelised kultuurisündmused: peod, kontserdid, kursused, performance’id, kinoõhtud ja helikunsti üritused. Muusikalises plaanis segas Grafodroom žanreid ja kompas piire. Domineeris siiski improvisatsiooniline eksperimentaal- ja müramuusika. Paljud esinejad kasutasid instrumentidena isetehtud süntesaatoreid või muid uute tähenduste ja eneseväljendusvormide otsimisel abiks olnud elektroonilisi ja mehhaanilisi leiutisi.
Grafodroomi muusikaprogrammi põhiline vedaja oli Villem Jahu koos Juhan Vihterpalu ja Eleonora Tikasega. Üritustesari „Ateljee live“ tõi Grafodroomi arvukalt välisartiste, nende hulgas ka tuntud Jaapani trummari Ryosuke Kiyasu. Toimus ka mitmeid albumiesitlusi ja mitte ainult muusika, vaid ka kirjanduse valdkonnas. Näiteks 2018. aastal leidis Grafodroomis aset tunnustatud poeedi Katrin Väli luulekogu „Sugulane“ esitlus.
Ent tavapublikul ei olnud Grafodroomi kontsertüritusi lihtne avastada, sest suurt ja avalikku reklaami sündmustele pigem ei tehtud. Aja jooksul kujunes välja teatud huvilistest püsiseltskond, kuid üritustele sattus tihti ka juhuslikke inimesi, isegi turiste. Mõnel juhul ei saanud need juhuslikud inimesed aru, et tegu on kunstnike stuudioga, oodates baariteenindust koos rikkaliku kokteilivalikuga. Alkoholimüügiga seal aga ei tegeletud, külastajatel oli lubatud meelepäraseid jooke ise kaasa võtta.
Sissepääs üritustele põhines annetustel, külastaja sai panustada enda võimaluste järgi. Tulu teenimise eesmärgil sündmusi ei korraldatud ja toime tuldi käepäraste vahenditega. Nii näiteks majutati välisesinejaid kas sealsamas stuudios või mõne korraldaja kodus. Seetõttu valitses Grafodroomis vaba ja loominguline atmosfäär, kus põhirõhk oli ideedel ning kunstnike ja nende sõprade omavahelisel suhtlusel. Valitses mõnus ja familiaarne õhkkond.
Koroonaaeg tõi Grafodroomi aktiivsele tegevusele tagasilöögi ja Kunstihoone renoveerimistööde tõttu tuli 2022. aasta suvel aadressil Vabaduse väljak 8 keldrikorrusega hüvasti jätta. Grafodroomi kui graafikuid ühendava kunstistuudio tegevus on hetkel pausil. Osa sündmustest on siirdunud Kuku Kultuuritorni aadressil Pärnu mnt 2. -
Rezzett. Mutant Disco Lekkeris. Foto: Aivar Tõnso, 2016 Lekker / Philly Joe’s
Vabaduse väljak 10Vabaduse väljak 10
Loe tekstiASUKOHT KAARDILxMõnes kohas toimub alati midagi. Ja isegi kui koht vahepeal nime, omanikke ja profiili vahetab, ei muutu sellest miskit – ikka toimub edasi. Üks selline kohake asub Tallinnas aadressil Vabaduse 10, otse Vabaduse väljaku vanalinnapoolses servas.
Praegu pesitseb kunagise Moskva kohviku keldris džässiklubi Philly Joe’s. Tegelikult alustas klubi 2014. aastal Tatari tänaval, ent vaid mõne aasta pärast koliti ümber Vabaduse väljakule, kõnekeeli Vabakale. Neisse hämaraisse keldriruumidesse sobib klubi kui rusikas silmaauku. On ju Philly ristitud meie džässmuusika inkubaatoriks, mis toob ideaalselt sobilikku keskkonda kokku muusikud ja kuulajad ning on omamoodi vihmavari kõikidele loomeinimestele. Klubis on toimunud nüüdseks üle tuhande kontserdi, meistriklassi, töötoa, seminari ja muusikakino.
Aga kes asus aadressil Vabaduse 10 enne seda, kui Philly Joe’s sinna kolis? Lekker – kõige cool’im ööklubi Tallinnas, nagu on leidnud tollased ja praegused ööelanikud. Lekkeri pidudel esinesid just parasjagu kõige popimad DJ-d, nagu näiteks Ben UFO, Fabio Monesi ja Eclair Fifi, ning techno kõlas läbisegi house’iga. Sealjuures oskas Lekker kokku tuua hubasuse ja laheduse, mis on – olgem ausad – küllaltki ebatavaline kombinatsioon. Seejuures suutis koht säilitada sopistatud keldriseinte vahel underground’i hõngu ning siit ei leidnud külalised iial reaklubide VIP-laudu ega ka raadiohitte.
„Tegime Lekkeri, sest meie muusikamaastikul sellist kohta ei olnud. Eristusime teistest kohtadest oma programmi tõttu,“ meenutab Robert Nikolajev, Lekkeri tegijaid. „Meie eesmärk oli kutsuda esinema võimalikult palju meile endile meeldivaid artiste ning pakkuda kohalikele artistidele platvormi, kus luua dialoogi selles universaalses keeles, mida muusika on.“ Lekkeri publiku hulka kuulusid kõik klubimuusika austajad vanuses 18+. Ja nagu tegijad meenutavad, olid kõik, kes vähegi käituda oskasid, oodatud ja hoitud.
Lekker sulges oma uksed Vabaduse väljakul 2017. aasta sügisel – vaid kaks aastat pärast nende avamist. Lekkeri peod toimuvad seevastu edasi Lekker Dance Nighti nime all, küll Sveta baaris, küll mujal. Aga eks enne Lekkerit oli samal aadressil sulgenud uksed teine ööklubi – Bibabo. Kui Lekkeri tegi eriliseks nende kergelt põrandaalune atmosfäär, siis 2012. aastal uksed avanud Bibabo oli hoopis teisest puust, pigem glämmi maiguga. „Tegemist on ainsa Tallinna ööklubiga, mille vanusepiiranguks on 25 eluaastat,“ hüüdsid tegijad klubi avades. Ja lisasid: „Klubile lisab erilisust joogikaart, mida kaunistavad vaid Bibabos saadaval olevad eksklusiivsed šampanja kaubamärgid ning härraseid rõõmustav lai sigarivalik, mida saab nautida linna mugavaimas sigaritoas.“ Veel varem asus keldris lokaal Vabandust. See oli mõnus kohake, kus kõlas kohalikku venekeelset postpunki, näiteks esinesid seal Lemon Trees ja Ruslan PX, aga ka hoopis tumedat süntpoppi ja new wave’i.
Vabaduse 10 on olnud seega koduks kõige erinevamatele stiilidele ja inimestele, kes neid stiile armastavad. Miks muidu mäletatakse kõiki neid kohti veel praegugi. Aga mida tehti selle maja keldris esimese Eesti Vabariigi ajal? Tänavaga ühel tasandil tegutses legendaarne Kultase kohvik, mis avas oma uksed 1937. aastal. Seal sai mitut sorti kohvi ja veel rohkem sorte torte, lugeda võõrkeelseid ajalehti ja intelligentselt juttu vesta. Aga kui oli häda käes, asus keldris ülikondade pressimise töökoda. Just sellist teenust kohvik pakkuski ja reisilt tulnud võisid lasta kohapeal oma ülikonna ära pressida! -
KuKu klubis. Foto: Elmar Köster / Rahvusarhiiv, 1977 KuKu klubi
Vabaduse väljak 8Vabaduse väljak 8
Loe tekstiASUKOHT KAARDILxKes siis Kuku klubi ei teaks! Aga mida see „kuku“ seal tähendab? Lihtsasti võib mõte minna ornitoloogiale või sarnase nimega eesti näitlejaile, ent tegelikult on Kuku klubi lühend Kujutavate Kunstide klubist. See asutati alguses ööklubina äsja valminud funktsionalistliku Kunstihoone keldrisse juba esimese Eesti Vabariigi ajal 1935. aastal ning avaüritusena leidis seal aset uhke ball.
Nii nagu on öelnud Kuku klubist raamatu kirjutanud Heinz Valk, oli Kuku klubi enne Teist maailmasõda oma vabameelsusega vaimuinimeste tugipunkte, mis lasi vastanduda tollasele kroonulikkusele ja tõusiklikkusele. Ja kuigi hiljem oli perioode, mil klubil tuli ajutiselt uksed sulgeda, oli Kuku ka nõukogude ajal tilluke vabaduseoaas keset totalitarismi kõrbe.
Klubi oli juba algul projekteeritud pariislikus separee-süsteemis, mis tähendas, et lauad olid üksteisest eraldatud väikeste vaheseintega. Seetõttu said seltskonnad privaatselt omavahel olla, ent sugugi mitte isoleeritult. Sarnane nähtamatu vahesein eristas klubilisi mitteklubilistest ning juba algusaastail langetati otsus – klubi olgu kinnine ja kuulugu kunstnikele. Nii said klubiga liituda täisliikmed ja toetajaliikmed. Kui esimesed olid kunstnikud, siis teised olid avaliku elu tegelased, muude kunstiliikide esindajad, näiteks kirjanduse ja muusika valdkonnast, ning muidu tähtsad tegijad. Nii kuulusid Kuku külaliste hulka läbi aastakümnete ja üle põlvkondade mitmed meie kultuuri suurkujud.
Nõukogudeaegne Kuku oli kuulus õige mitme asja poolest. Kes meenutab metsikuid pidusid ja vaimustavat huumorit, kes suurepärast kööki ja efektseid šveitsereid. Aga kõige tähtsam oli see, et Kukusse sai kunstiinimene tulla, millal iganes tal selleks hetk tekkis, ja end totalitarismi tingimustes üsna vabana tunda.
Aeg-ajalt tuli klubi renoveerida, näiteks tõi arhitekt Allan Murdmaa 1962. aastal Kuku ruumidesse senise elegantsuse asemele rõhutatud maskuliinse modernismi. Koos sellega lisandus seltskonda sujuvalt rock’n’roll’i põlvkond. Aastate jooksul uuendas klubi oma visuaale veelgi, samamoodi vahetas asukohta baarilett, ja üks põlvkond asendus teisega. Aegu oli paremaid ja halvemaid, näiteks tabas ka Kukut valusalt Gorbatšovi alkoholivastane võitlus 1980. aastate teises pooles. Nagu meenutab Heinz Valk, tohtis sel ajal klubis tarbida päevas vaid kaks pudelit viina, ent olukord lahendati elegantselt ning keelatud jook valati viisakalt ja vaikselt kohvitassi.
Oma salapära säilitas Kuku läbi aastakümnete – sai seal veel uue sajandi hakulgi uksest sisse ainult kaardiga. Vast seetõttu arvasid paljud, kui Kuku kogu linnarahvale oma uksed avas, et nüüd saab minna ainult allamäge. Seda enam, et Kuku maine on nende aastakümnete jooksul korduvalt üles-alla käinud. Ent vastupidi, Kuku muutus veelgi populaarsemaks! Nii et teinekord oli Ennu Ratta peosarjas rahvast nii palju, et isegi nööpnõel poleks higiste kehade vahele maha kukkuma mahtunud. Ja mitte ainult Ennu Rattal – uuel sajandil pakkus Kuku regulaarselt lava kõige erinevamatele kultuuriüritustele, põlgamata ära ühtegi žanrit. Küll kõlas Kuku laval paaniflööt või uuem klubimuusika, punk või folk, Kuku uksed olid avatud igasugusele repertuaarile, kunsti-performance’itest rääkimata. Ja lõuna ajal said Kuku kõrval asuva Georg Otsa nimelise Muusikakooli õppurid seal jätkuvalt kõhu korralikult täis.
2022. aastal pidas Kuku klubi maha lõpupeo ja kolis algsest asukohast välja, pisut edasi Pärnu maanteele. Oli ka viimane aeg, sest selleks hetkeks oli amortiseerunud majas, täpsemalt klubis, olnud kaks varingut. Tallinna Kunstihoones algas kapitaalremont.
VANALINNA KELDRITE KOHAD JA KAART
- Bel Air, Vana-Viru 14
- Enke kelder, Müürivahe 33
- Mustpeade maja keldrisaal, Pühavaimu 9
- Levist Väljas, Olevimägi 12
- Juuksur, Vaimu 1
- Restko baar, Lai 29
- Baar 13, Lai 13
- Kodulinna maja, Gümnaasiumi 3
- Depeche Mode baar, Nunne 4 / Voorimehe 4
- Eeslitall, Dunkri 4
- Clazz, Vana turg 2
- Winkel, Suur-Karja 8
- Grafodroom, Müürivahe 3
- Lekker / Philly Joe’s, Vabaduse väljak 10
- Kuku Klubi, Vabaduse väljak 8
Tekstid koostanud:
Aivar Tõnso ja Brigitta Davidjants
Eessõna:
Brigitta Davidjants
Hoonete fotod:
Martin Siplane, 2023
Helindamine:
Audioguide OÜ
Projektijuhtimine:
Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet
Tallinna Kultuuri- ja Spordiameti kultuuriosakond
Vabaduse väljak 10, 10146 Tallinn
e-post: kultuursport@tallinnlv.ee
Kasutatud helinäited
Bel Air – Lu:k „La:v“
Enke kelder – Myrakaru „Casteheinad“
Mustpeade maja keldrisaal – Tehnoloogiline Päike „Päikesevarss“, Kirtana Rasa – „Põhjataeva tuled“
Levist Väljas – BF „Paadi valss“
Juuksur – Wrupk Urei „Algiers-New York-Luunja“
Restko baar – Hüpnosaurus „Always In’n’Out“
Baar 13 – End Variations „16 & Playing Games“
Kodulinna maja – Röövel Ööbik „The Best of Fantasy & Science Fiction“
Depeche Mode baar – Dallas „Strangelove“
Eeslitall – Fame and Shame „Foolkiller“
Clazz – Anna Pärnoja, Peedu Kass, Erki Pärnoja ja Joel Remmel „Sinu hääl“
Winkel – Kaisa Ling Thing „Läänemure lained“
Grafodroom – Juhan Vihterpal „Live at Grafodroom“
Lekker / Philly Joe’s – Dima Disk „Loosie“
Kuku klubi – Pastacas „Jaanusele“